Kriis ja sina

“It is during our darkest moments that we must focus to see the light.” Aristotle

“Kriisid on inimese elu paratamatu osa ja arengust tulenevaid kriisietappe läbivad kõik inimesed, kuigi eri intentsiivsusega. Traumaatilisi kriise koguvad inimesed elu jooksul aga vägagi erineval hulgal ja ulatuses,” kirjutab Tiina Naarits-Linn oma raamatus “Kriisisekkumine koolisuhetes”. Praegu maailmas ja Eesti ühiskonnas toimuv mõjub inimestele erinevalt. Mõned suhtuvad skeptiliselt, mõned võtavad kõike “kaine talupoja mõistusega” ning mõned külmavad paanikat kõikjal.

Vanemad inimesed, kes on kasvanud Nõukogude võimu all, võivad karta, et poodides lõppevad kaubad. Nad omavad kogemust tühjadest lettidest ning talongidest. Nad teavad, mida tähendavad sõnad “defitsiit” ja “tutvus”. Nende puhul on igasuguse kauba varumine põhjendatud. Tõenäoliselt enamus paanika ajel valmis ostetud asju saab olema lõpuks tarbimata prügikastis.

Covid-19 on ohtlik ning mõned ettevaatusabinõud vajalikud, kuid ülereageerimine tekitab pigem kahju. Me majandus liigub “täiskäigul” kriisi suunas. Kui raha ei liigu, siis kannatab eelkõige tavaline tööinimene. Suure tõenäosusega järgnevad koondamised, ükski tööandja pole huvitatud maksma palka, kui tööd pole võimalik teha või pakkuda. Töötuks jäämine on paljudele traumaatiline kriis. Kui on varasem sarnane lahendamata kogemus all, siis sellest välja tulemine võib olla ääretult raske. Kriisis muutub inimene ebakindlaks ning enesehinnang langeb.

Tiina Naarits-Linn seletab kriisi lahti kui “paratamatu elunähtus, mis toob kaasa tasakaalu rikkumise elu nõuete ja toimetuleku vahel. Tõnu Lehtsaar kirjutab raamatus “Hingepilk”: “Pole olemas kriisi kui sellist – on olemas kriisisattunud inimene.” Kriis on individuaalne ning mõjutatud meie lapsepõlve kasvatusest, kogemustest, varasematest traumaatilistest kriisidest ning nende lahendamisest. Kui ühele õpilasele võib olla hinne kaks kohutav, sest teda ootab kodus hukkamõist, pahandamine ning halvustamine. Ta tunneb end läbikukkujana. Teine õpilane lihtsalt kehitab õlgu ning jõuab järeldusele, et järgmine kord ehk peaks õppima enne kontrolltööd. Tema enesetunne pole nii tugevalt sellest häiritud. Üks ja sama sündmus, ent erinevad reaktsioonid.

Kui vaadata praegu meedias ja sotsiaalmeedias toimuvat, siis covid-19 reageeritakse väga erinevalt. Osad süvausklikud peavad antud viirust maailmalõpu alguseks. Vaksineerimise vastased emmed, kes laste nakatumist leetritesse või mõnda muusse haigusesse, ei karda, külvavad nüüd paanikat ja nõuavad, et inimesed lõpetaks igasuguse liikumise ning istuks kodus. Teatud grupp inimesi jääb alati ühiskonnas paanikat külvama ning mida vähem neid kuulatakse, seda maniakaalsemalt nad käituvad.

Teatud meetmed viiruse peatamiseks on vajalikud, kuid paanika pigem halvab ja takistab häid otsuseid vastu võtmast. Minult on täna mitu inimest küsinud, et kuidas toime tulla hirmuga. Hirm on tavaliselt tingitud teadmatusest või info puudusest. Kõige pealt mõtle, mida sa tegelikult kardad? Nakatumist? Haigestumist? Töötust? Sõprade või tuttavate hukkamõistu? Pane paberile kirja kõige hullem tsenaarium, mis võib juhtuda. Kui see kirjas, siis kirjuta üles, lahendused olukorrale. Kui kõik läbi mängitud, siis on tõenäoliselt hirm ka palju väiksem kui mitte üldse kadnud. Paljud asjad kaotavad oma õudse pale kui neid läbi mängida või kirjutada.

Tänases situatsioonis pole dr. Google kõige parem nõuandja, kuid ühtteist vajalikku leiab sealt ikka. Pigem tutvu ametlike lehtedega nagu Terviseameti koduleht või Perearsti nõuande telefon. Praegu leviv viirus võib olla halvav aga kindlasti läheb see mööda ning pikapeale liigub elu tavarütmi tagasi. Lihtsalt tuleb kasutada väikeseid samme ning säilitada sisemine rahu.

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*